Sudoku

Olen kaks päeva püüdnud ühe sudokuga sina peale saada. No ei tea. Minu elu esimene sudoku ei taha kuidagi laheneda. Lõpuks avastasin, et midagi on totaalselt valesti ja loobusin. Sellest ma tahtsingi eile kirjutada, aga polnud meeleski. Õhtul, ene magama minekut, kui tegema hakaksin tuli meelde, aga siis oli arvuti liiga kaugel, et seda kirja panna.

Täna on reede. See tähendab, et ainult homne päev veel ja pühapäeval on juba lend kodumaale. Betukese juurde. Teda tahaks küll näha. Kui nüüd aus olla, siis tema ongi suht ainuke asi, miks üldse tagasi minna. Kui betukat ei oleks, siis ma vast ei lähekski, püüaks oma asjad siin korda ajada. A no betukas saab reisida alles oktoobriks, seni peab ta istuma lollide eesti loomaarstide pärast justkui vangis. Ilma oma emmeta.

Ma olen mõelnud, et tahaks teha mingit tsikkidega pidu. Enne tita sündi ja Raidi koju tulemist. Nüüd ma mõtlen, kas kutsuda sinna poisid kaa. Ntx Varmo, Pügi ja teised. Samas vbla neid ei huvitagi mingi pidu. Õigem oleks vist ikka teha koos tsikkidega, sõbrannadega ainult. Keda siis kutsuda,
et kes mul üldse on.
Epp - esimeseks takistuseks on vahemaa kindlasti. Aga hetkel on Epp suht ainuke vist kes mu blogi tihti loeb. Samas ma pole teistelt küsinud.
Liisu - tema on kindlasti kohal:D
Kiku - no loodame, et ta tööl ei ole:D
Kadi - ei läinud reisile, nüüd saab peo isegi varem teha:P
Anne - Kõrvalt majast pole pikk tee tulla
Karin - vast ka saab tulla:)
Aveli - tema orgunnib kah vast kohale kuidagi

Siis on veel tsikke keda tahaks kutsuda, aga kõigil on nii kiire. Ja samas oleme nii kaugeks jäänud. Renata, Mailin, Gerli, S-K, Meeri, Kaidi, Ketu, Merka jt.

Ei saa öelda, et ei ole kedagi. See, et mõni sõber sind alt veab ja enam sõber ei ole (ehk siis sõbranna) ei tähenda, et teised ei oleks olemas minu jaoks.

Pregu selle peo teemaga tuli mul meelde kui tegime Meeriga teepeo pilte XD fun fun:D

Viimasel ajal olen mõelnud, kui tühine elu on. Inimesed ei mõtle sellele eriti üldse. Mina ka vahel ei mõtle, et iga päev ja iga tund võib olla meie viimane. Maailmas juhtub palju halbu asju, õnnetusi, katastroofe ja muud, mis võib inimese elu sekundi pealt lõpetada. Siiski oleme me üksteise vastu halvad ja hoolimatud. Meil on ainult "Mina ja Maailm" mõttes. See, kuidas meie käitumine mõjub teistele, meie ümber olevatele inimestele, see ei koti kedagi. Kõik tahavad vaid ise ellu jäääda. Ise olla õnnelikud.
Samas mina isegi, praegu võib öelda, et magan enamuse oma elust maha. Olen väsinud. Okei. Kuid selle ajaga, mis ma magan, saaks teha nii palju väärtuslikke asju. Öelda inimestele häid asju ja teha kasvõi heategusid. Mai tea, sellised kummalised mõtted on peas.

Kui Varmo peaks lugema minu blogi, siis tahaks talle öelda, et ta ongi eriline:)
Samas on Iga inimene omamoodi eriline. Mõni lihtsalt on karbis kirkam kriit, mõni mitte. Paistab rohkem silma. Mõnel on hea välimus, mõnel hea mälu, keskendumisvõime, suhtlemisoskus jne.

Ma hakkan oma andeid kaotama. Mul nagu polegi eriti midagi enam. Suhelda ei julge võõrastega, vanade sõpradega ka ei oska enam. Välimus..khmkhm ja mälu on ka sitemaks muutunud, enam ei saa trenni peale. Sõnavara ka ei ole uuenenud eriti, midagi ei loe. Taandareng. Varsti lähen puu otsa tagasi.

Õhesõnaga...Hädapätakas.
Bad day maybe...