Sõprusest

Lugesin ühe sõbra blogi, kus ta kirjutas sõprusest. Kui ta seda postitust loeb, saab ta kindlasti aru, et jutt on tema blogist. See tegi veidike haiget, eks tõde on ikka valus kuulata.
Ma võiks siin kirjutada sõpradest, kesmul olid algkoolis- põhikoolis. Tõsi on see, et sellest ajast on väga vähesed mulle sümpaatsed, väga vähesed keda huvitab ja nendest üksikutest ma hetkel ei taha kirjutada, sest nemad on ja jäävad.

Tahtsin kirjutada sellest lausest, mis hinge närima jäi. Sõnastan ümber, kuid mõte oli selles, et kõik keskkooli aegsed sõbrad on nüüd pigem tuttavad. Ausalt öeldes, ei ole ma ise kunagi nii mõelnud. Minu inimesed - minu inspiratsioon ja... tuttavad.

Kindlasti ei ole see ühepoolne, vaid kõik osapooled on süüdi, et elud on lahku ja enam ei ole aega, et suhelda oma vanade sõpradega, siiski nad on nagu tähed, sa ei näe neid, kuid tead, et nad on alati kusagil olemas. See on minu jaoks sõprus.

Ja ma olen kurb, et mu sõbrad minuga nii vähe suhtlevad. Kuid ega nemad üksi pole süüdi, olen ka ise, kuna viimastel aastatel on olnud väga vähe aega, et nendega tegeleda. Sad.

Usun endiselt oma Gümnaasiumi klassijuhataja sõnadesse, keskkoolist leiad omale sõbrad terveks eluks! Uskuge teie ka!