Lebasin voodis ja uni ei tahtnud kuidagi peale tulla. Mõtlesin siin üldse igasuguseid mõtteid. Peas tundusid need selgemad, aga kirja panna on neid veits keerulisem.
Alustan tänasest, käisin Auras ujumas. Famiiljaga,. Kati, Karolyn, kristjan, Grete. Nii mõnus oli. Saunad ja värk. Ujulas onhea. Seal ei mõelnud ma kordagi sellele, et ma ei taha ujuda. Ma arvan, et kuskile veekogusse ma küll ujuma minna ei suudaks, see aasta kindlasti mitte. See meenutaks mulle kohe 1. juunit :(
ma ei usu, et see, et ma nüüd rase olen, mind veits emotsionaalsemaks on muutnud. lihtsalt, ma olengi suht tundlik. kõige suhtes. igasugused asjad teevad mulle haiget, ka pisiasjad. See kuidas inimesed, keda sa pead enda sõpradeks, sulle lihtsalt haiget teevad. Neil on muidugi savi. Väga vähesed on need, kes üldse tegelikult vist hoolivad ka minu tunnetest. Sellest mida mina arvan ja vajan.
Mulle teeb haiget, kui mind ei kutsuta "koosviibimistele" kuigi ma olen peaaegu sealsamas. Ja seda teevad, ei keegid muud kui minu enda arvates sõbrannad. See on mind juba väga pikalt häirinud. Minu number valitakse siis kui midagi vaja saada mu käest on. Laena seda, tee seda, äkki annad seda, sõida sinna. Ja oi oi kus ma olen alles kurjategija, kui julgen veel midagi öelda oma asjade kohta, siis on mingi elupaanika ja käib selline klats. Nõme. Seljataga olen muidugi värdjas ja ma ei tea kes ja silma all on oi musuke, kallike, tibuke. br. sick. Ja kui ise üritad olla või suhelda, siis saad ka ainult ärakasutamist ja tähelepanu siis, kui enam mitte kellegi teisega tsillida ei ole. See on olnud juba aastaid nii. Pikki aastaid. Ma hakkan siin kahtlema, kas üldse siinkandis on inimesi, kes sobiksid minule sõbraks. vist ei.
Öeldakse, et ole õnnelik selle üle, mis sul on ja ära vingu selle üle mida sul ei ole vms:d ei mäleta täpselt. Üritan jah niimoodi suhtuda. Aga vahel on tõde valus, kui unistused ja ideaalid ei ole need, mis võiksid olla.
Nii, et ma üritan tänasest elada nii, et mulle ei lähe see ignoreerimine enam korda. Aitab, kaua ma lasen endale nii teha. Neil on pohhui, on ka minul. Mul on ka palju tähtsamaid inimesi, kes minust hoolivad. Kuigi vahemaa on see, mis meid lahutab. Aga vähemalt võin loota, et ka nemad mõtlevad vahepeal minu peale. Samapalju kui mina neile.
Ja varsti tuleb Rait, eks tema on mulle siis kõige eest. Saame pilte teha ja värk. Kaua ma neid self portraite vahin.
ja saigi otsa. (oh sa linnupoja, mis juhtus, sai laul otsa?)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar