Mäletan

Varmo, oma blogiga pani mind avastama, et ka minul on blogi olemas. Tõsi, ma ei ole siia veel kordagi kirjutanud, aastast 2007. Lihtsalt jäi soiku. Ju ei olnud vaja ennast välja elada. Ja ega ei ole vist nüüdki, kuigi vahel on tunne, et tahaks rääkida. Rääkida asjadest. Pisiajadest. Ja ka suurtest asjadest.

Varmo, mainis oma blogis kummikarusid, mis olid omavahel koos ja mille hiired ära närisid. Veel närisid nad ära küpsise. (Hiired nahka panid küpsise) See oli teema siis. Nüüd on uued ajad. Enam ei ole tähtsad küpsised ja kummikommid. Nüüd on tähtsamad asjad. Elu. Uus elu.

Nimelt, elu, mis käib minu sees. Sellest on raske rääkida, sest neid tundeid ei saa sõnadega edasi anda. Keegi elab sinu sees, liigutab ja nõuab oma tahtmiste järgi kõike. Raske on juba. Aga 3 kuud veel ja raskemaks aina läheb. Juba on nii, et ei saa hästi voodist püsti. Ja kummardada ei saa ka korralikult enam. Siiski ma püüan olla tubli ja ise hakkama saada, vahel lihtsalt on vaja abikätt.

Kell on 14.02 ja mul on igav vaikselt. Rait on 5-ni tööl kuskil. Lubasin teha talle ahjus liha. Aga veel on vara liigutama hakata. Palav on kaa. Üritan siin midgai kirjutada, aga kuna pole pikemat aega midagi eriti ritta seadnud, jooksevad mõtted ühte hunnikusse kokku. Eks näis, mis pärast välja tuleb.

Täna on Varmol sünnipäev. Eile oli Janaril. Väga oleksin tahtnud nendega kuskil seda tähistada ja jämmida. Ammu ei ole koos midagi teinud. Viimati nägime Pügi juures ja siis ka mõned tunnid. Tore oli. Igatsen neid suhteid, mis olid meie vahel siis, kui käisime keskas. Siis oli kõik teistmoodi. Nüüd on kõigil uued sihid, uued sõbrad ja uued tuttavad. Vanad kipuvad meelest ära minema. Minul ei lähe. Mul on kodus seina peal see pilt, mis tegime pildistamisel koolis "Annika ja poisid" Seega, ei saagi meelest minna. Kui pildid on albumis, meenutatakse sageli ainult neid vaadates.

Samas on mul hea meel ka kõikide uute tuttavate üle. Tõsi küll, häid suhteid suudan luua ainult vähestega. Inimesed ei tõmba mind enam. Vbla tahan pettumusi vältida? Vbla piisab ainult mõnest väga heast sõbrast. Inimesed, keda ma varem imetlesin, tekitavad minust teatud jälestust. Nad ei ole enam need, keda imetleda.

Aga mul on hea meel nende üle, kes on siiani olemas ja nende sõpruse üle, kes on juurde tekkinud.