Võitlus tuuleveskitega

Külaelu võib olla väga väsitav. Eriti kui oled see inimene, kes midagi teeb ja organiseerib. kunagi pole sa piisavalt hea, piisavalt konkreetne ja tark. Inimesed on lihtsalt niivõrd ühekülgsed ja näevad kahjuks kike enda mätta otsast. Kui veidi silmad paotaksid ja vaataksid, mida teised vajavad, mitte mida nemad vajavad ja selle heaks ka midagi ära teeksid, oleks maailm palju ilusam koht kus elada. Seni ma pole kohanud inimest, kes tegutseks nii, et teistel oleks hea elu. Või siis, olen. Aga tõesti, ainult ühte. Kuid kas äkki peakkski alati olema selle peal väljas, et mul endal oleks hea. Mölisen kõige kallal ja loodan, et asi muutub paremaks. Samas ei tee ise midagi, et asju paremaks muuta. Enesekeskne maailm. See oleks kurb. Mida mina saan teha, et asja parandada. Võidelda nagu segane nende tuuleveskitega, kuni lõpuks endal jõud raugeb. Kustkohast peaksin mina energiat ammutama,. Edusammudest, tulemustest, kuid kui neid on vähe, siis sageli lämmatab negatiivne kogu positiivse. Polegi tahtmist hetkel enam siin midagi saavutada. Kas olen jõudnud kohta, kus näen, et aeg oleks edasi liikuda?