Sünnitamise lugu.

21. septembril umbes 3.30 öösel hakkas kõhus imelik valu. nõrk aga valu. üritasin siis magada kuidagi. iga 15 min tagant ajas valu üles mu. aga see oli veel nõrk.

Hommikul ärkasin ja olin voodis, ei tahtnud eriti ringi taaruda, sest valud hakkasid käima umbes 10 min tagant. nüüd juba hullemalt, kuid ma ootasin nagu midagi hullu. Igal pool räägitakse, et nii valus ja nii hull.

Elasin lõuna ilusasti üle, tegin siin süüa, kotlette ja värki, sõime ära ja siis hakkasid valud veel tugevamaks minema.

Helistasin sünnitushaiglasse, et kas peaks kontrolli tulema. Nad arvasid et peaks. Ma mõtlesin, et ootan veel natuke, et veel on valu päris kannatatav, nutma ei ajanud, nagu muidu päevade ajal.

Lõpuks siis panime asjad kokku, helistasime kadile, et ta tuleks gretet hoidma, ja algas minek.

Autoga oli naljakas sõita, vahepeal oli valus, siis pigistasin rooli:D

Jõudsime kontrolli siis, pandi mulle aparaat peale ja tund aega jälgiti tibu südamelööke ja emaka kokkutõmbeid.

Kuna emakakael oli avanenud 1,5 cm, siis polnud ma veel ametlikult sünnitaja. see algab 2 cm. pakuti et võin veel minna koju tagasi, aga ma eitahtnud, mingi tunni aja tee. noh kes viitsib sõita. saadeti sisi meid palatisse.

Musi oli terve aeg minuga. Tegi selle olukorra kergemaks. Valud muudkui käisid ja käisid, vahepeal käidi kontrollimas. umbes 6 h olin seal palatis, enne kui öeldi et sünnitusprotsess on pihta hakanud.

Käisin mõned korrad dušši all, see leevendas ainult hetkeks.

Nüüd oli tõesti valus juba. Tahtsin naerugaasi.

kuna mul oli toco küljes oli hea jälgida millal tuhu tuleb, juba varakult tõmbasin gaasi. eriti ei aidanud, aga leevendas.

Öösel kell 3 tuli ämmaemand ja hakkas palatit ette valmistama, otsis titetekke välja ja muid asju. Mul tuli väike pabin sisse siis. varsti varsti kohtun oma pojaga.

Siis tehti veed lahti. Kuna kohest sünnitust sellele ei järgnenud, läks ämmaemand veel juurest ära.

Neil oli vahetus ja tuli uus. Siis hakkasid alles valud, need pole eriti võrreldavad tuhude valudega. ikka suht rets oli vahepeal. Karjusin veits seal ikka. musi hoidis mu kätt ja masseeris selga vahepeal.

umbes 2 tundi valu ja pisike oligi käes. See "välja pressimine" oli eriti hull. See oli lihtsalt nii valus. Tahtsin karjuda, karjusin ka vahepal, aga nad ei lubanud mul karjuda, et võhm kaob ära. ma siis üritasin. Lõpuks tuli ta sealt välja. Kell oli sis 5.15 ja kuupäev 22. september 2009

rohkem lapsi ei taha. tüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüükkk aega.!!!!!!

Pisike pandi mulle kõhu peale. See oli selline liigutav hetk. Hakkasin nutma lausa. Meie oma poja.

Rait lõikas nabanööri läbi. veel näidati meile platsentat. Tibu viidi riietama ja kaalule, kaal näitas 3090 grammi ja pikkuseks mõõdeti 48,5 cm. imepisike laps.

Siis lapiti ja pakiti mind ka kokku ja hakkas reis palatisse. Täitsa omal jalal sain mindud. Olin ikka väga väsinud. öö otsa magamata.

Andsin tibule süüa, üritasin ise ka magada, aga üleväsimus andis tunda. läks ikka tükk aega enne kkui sain ka uinuda.

Haiglas olime kokku 3 päeva, koos sünnitamisega. Neljapäeval otsustati, et laps on normaalses seisundis ja võib minna koju.

Ta on ju nii pisike, et riided on nii suured, pidime sipukate ja bodyga tulema koju, sest koju toomise riided olid liiga suured:p mässisime ta teki sisse ja läksime.

Nüüd oleme juba nädalased. Homme saab nädal kodus oldud. Poja nimeks sai Taaniel Ojasaar. Ta kosub iga päevaga ja varsti ootab onusid ja tädisid külla;)